Euroopa Biotööstuste Liidu EuropaBio direktor, seemnekasvatusteadlane Simon Barber väidab, et muundkultuurid ei lahenda kõiki põllumajanduse probleeme, kuid pakuvad selleks palju võimalusi.

 Mis on teie peamine ülesanne Brüsselis?

 Meie liidul on üle 30 liikmes-kompanii, kes tegelevad GMO-dega, mõned seotud põllumajandusega, mõned tööstusliku biotehnoloogiaga.

 EuropaBiosse kuuluvad ka ELi liikmesmaade biotehnoloogiatööstuse liidud. Nemad esindavad väikesi firmasid, kes põhiliselt seotud tervishoiuga.

 Minu roll on saavutada konsensus tööstuses biotehnoloogia poliitika arengus.

 Milline on teie oma seiskoht GMOde ehk muundkultuuride suhtes?

 1970ndatel töötasid teadlased mikroorganismidega ja suutsid muuta organismide geene. See oli geneetilise muundamise algus. Siis tõstatati ka küsimus ohutusest. 1974 peeti Californias seminar selle valdkonna ohutusest, seal osalesid ka ajakirjanikud.

 1980 leidsid OECD liikmesmaad, et biotehnoloogia ja geneetiline muundamine pakuvad võimalusi inimkonna majandusele. Esimene aruanne selle kasust tuli 1982. aastal. Tehnoloogia arenedes tuleb muidugi kehtestada ohutusrežiim.         

 Kogu maailmas toetuvad kõik valitsused samadele põhimõtetele. Ka ELis ja USAs on põhimõtted ühesugused, sest need on 1980ndatel koostöös valminud.

Reeglid pandi paika peamiselt riigi finantseeritud institutsioonides, kellele lisandusid mõned taimeteadusega tegelevad erafirmad.

 Esimene muundkultuur oli tomat, mis ei läinud enam kergesti mädanema. See tegi läbi keskkonna- ja toiduohutuse kontrolli. Järgnesid põllukultuurid: sojauba, raps, rüps, mais, puuvill, praegu tegeldakse riisiga. Nende taimede nimekiri, mis pole veel turule jõudnud, on pikk.

 Kas peamiselt on need USA turul?

 Suurim piirkond, kus muundkultuure kasvatatakse, on USA. Ent ka Argentinas, Brasiilias ning Hiinas on nende all suured alad. Kiiresti on muundkultuuride viljelemine laienenud Indias, Indoneesias, Filipiinidel, Lõuna-Aafrikas.

 Kõik need maad on huvitatud kahjuritele vastupidavast maisist. Eriti suur huvi on arengumaades. Lõuna-Aafrikas kasvatatakse kahjuritele vastupidavat puuvilla.

 Kahjuritele ja haigustele vastupidavad sordid on andnud suurt majanduslikku kasu.

 Aga negatiivsed kõrvalmõjud?

 Neid võib olla. Ma ütleksin, et põllumajanduses toob iga tegevus kaasa teatud muutuse. Tuleb vaadata, mis muutusega on tegemist, kas see on kahjulik. Kindlasti on inimesi, kes igal juhul on vastu sellele tehnoloogiale põllumajanduses. Mulle tundub, et nende meelest on iga muutus negatiivne.

 Seemnekasvatus on maailma mastaabis väike tööstus. Maailma seemnekaubanduses on nii tava- kui ka muundseem-neid, nii nagu turg vajab.

 Üks negatiivne mõju on muundkultuuride lähedus mahekultuuridele.

 Sõltub suhtumisest ja reeglitest. Mahetootmisel on omad reeglid, nii-öelda suletud kasti süsteem.

 Selle sees aga on mõned rumalad seadused. Näiteks kasutatakse seni vaske, et hävitada üht seent kartulis, aga vask on väga mürgine vahend. Selle asemel võiks kasutada moodsaid pestitsiide, aga mahetalunikud ei taha.

 Nendes reeglites on antud ka mittemaheda protsent. Mahetalunikul on raske sööta toota ja ta võib osta ka tavasööta, aga liha läheb ikka mahetoodanguna kirja. Kui naaber kasutab nüüdisaegset pestitsiidi ja see mahepõllule levib, võib viimase omanik nimetada ikka oma toodangut mahedaks.

 Kui kusagil viljeldakse ka muundkultuure, ei saa seal tagada täielikult GMO-vaba toodangut, aga koostöös võib saavutada hästi väikese GMO protsendiga toodangu.

 ELis on eesmärk kehtestada künnis. Oleks mõistlik, et mahesektoril on mingi GMO künnis, mitte nulltase.

 Mahetalunikud kasvatavad oma vilju kõrvuti tavatalunikega. USAs ja Kanadas on talunikke, kes viljelevad nii mahe- kui ka tavakultuure ja hoiavad neid põlde eraldi, hoiavad masinad puhtad, aga ikkagi ei ole 100% puhast mahetoodangut. Kui olla hoolikas, võib saavutada 0,9% künnise.

 Me peame olema mõistlikud, aga kui mahesektor ütleb, et me tunnistame ainult 0% künnist, siis nendega ei saa sel juhul dialoogi pidada, aga seda oleks vaja.

 Minu arvates sobivad väga paljud muundkultuuride omadused suurepäraselt mahepõllumajanduse filosoofiaga, näiteks haigustele vastupidavus.

 XIX sajandil hävis Iirimaal kogu kartul. Aga kui siis oleks saanud kasutada geneetilist muundamist ja kartuli vastupanu suurendada?

 Siis kuulub tulevik ikkagi GMO talunikele.

 Ma ütleksin, et tulevik sõltub toodangu, ka mahetoodangu suurusest.

 USAs näiteks kasvab mahetoodang samas tempos. Seal on kaupluseketid, kus võib osta kõike mahedat.

 Laske turul asja juhtida. Kui otsida põllumajanduses absoluutset puhtust, siis seda ei leia. Näiteks puuvill, millel tohutult probleeme kahjuritega. Kahjurikindlat puuvilla kasvatatakse väga palju Austraalias, USAs, Lõuna-Aafrikas, Indias.

 Enamik farmereid, kes muundkultuure kasvatavad, on arengumaades. Suurim piirkond on USA, ka Argentina ja Brasiilia, aga suurim arv väiketalunikke on Kagu-Aasias.

 Äärmiselt palju kasvatatakse muundkultuure Hiinas. Hiinlased arendavad valitsuse toel kahjurikindlat riisisorti. See võib õnnestuda juba 2005. aastal.

 Kas olete käinud Hispaanias? Seal on muundmaisi kasvatajatel probleeme, et peab olema tühja maad jäetud GMO põldude vahele, aga seda ei ole.

 Hispaanias kasvab peaaegu kogu mais muundkultuurina ja pärast saagikoristust pannakse kõik kokku. Söödatootmises neid eraldi ei hoita.

 Aga teistes ELi maades, kas või Saksamaal?

 Seal on 3–5 ha suurused maisipõllud. Hispaania on Euroopas ainus maisi suurtootja. Seal kasvab miljoneid tonne maisi.

 Teistes maades on põllukatsed ja uuringud. GMO-vastased aktivistid hävitavad katsepõlde – nad lihtsalt lähevad ja rikuvad põllud ära. Kas te pole näinud pilte Greenpeace’i tegudest Prantsusmaal või Suur-britannias?

 1996–1998 oli GMO Greenpeace’i tegevuskavas ja sellest ajast on palju uuringuid lõppenud. Sellest on kahju.

 Mida teie arvate Cartagena bioohutuse protokollist?

 See protokoll on võimalus kooskõlastada ohutusreegleid. Kui see toimiks korralikult ja ausalt ning teadusele toetudes, siis oleks sellest kasu.

 Paljud protokollile alla kirjutanud maad on püüdnud seda rakendada, sellele on kulutatud ÜRO globaalse keskkonnafondi raha.

 Aga minu arvates on see rööbastelt välja jooksnud. Kahju küll, kuid seda kasutatakse vaid mahetalunike kaitseks.

 Kas te ise vaatate kaupluses, kas kaup on GMO või mitte?

 Ma vaatan, aga tavaliselt ei leia mingit infot, või kui, siis on see märge väga väikses kirjas.

 Info peab olema, aga üldiselt on supermarketid varustajaid informeerinud, et nad ei taha GMO silte välja panna.

 Ehkki ELi seadus käsib.

 Jah. Niisuguse märgistusega tooteid võite leida näiteks Hollandis teatud õlidel.

 Millist tulevikku näete muundkultuuride viljelemisele põllumajanduses?

 Minu meelest on see taimekasvatuses väga kasulik vahend. See ei lahenda kõiki probleeme, kuid pakub palju võimalusi ja toob kasu inimkonnale.

 Kuid osa teadlasi on pessimistlikud. Nad ütlevad, et kuni pole uuringuid GMOde mõjust tervisele, on ebaeetiline neid propageerida.

 Võib-olla ütleksid nad sedasama ükskõik mille kohta. Kus on andmed selle kohta, et kartul on ohutu? Prantslased ei lubanud sada aastat inimestel kartulit kasvatada – arvasid, et see on väga mürgine.

 Me ei tea kaugeleulatuvat mõju, aga oleme taimi muundanud alles väga hoolika uurimise järel.

 On muudki, mis taimedega looduses toimub, taimed ise on mutandid ja see on normaalne. Peame olema ettevaatlikud, kuid siiski mitte üle reageerima. Risk on normaalne.

 Möödunud aastal oli Suur-britannias suur vaidlus GMO-de üle. Oldi vastu ja oldi poolt, aga suur enamik oli arvamusega kuskil keskel. Kui inimestel paluti reastada pingerida, mille pärast nad muretsevad, oli GMO 24.kohal.

 Milliseks kujuneb GMO positsioon ELis?

 Küsimus on valikus ja ohutuses. Inimestele pakutakse vaid seda, mis on ohutu. Kuid mida arvataks kas või Lõuna-Aafrikas, kui kahjurid hävitaksid seal maisipõllud. Indias tuleb mõelda, kuidas rahvast toita, Euroopas pole see probleem.

 Muundkultuuride kasvupind suureneb

 • 2004. a suurenes muundkultuuride kasvupind maailmas 13,3 mln ha ehk viiendiku võrra ja oli kokku 81 mln ha ehk 6% maailma põllupinnast.

 • 47,6 mln ha kasvupinnast asub USAs. Järgnevad Argentina 16,2 mln, Kanada 5,4 mln, Brasiilia 5,0 mln, Hiina 3,7 mln, Paraguay 1,2 mln, India ja Lõuna-Aafrika Vabariik 0,5 mln, Austraalia 0,2 mln, Mehhiko, Hispaania, Filipiinid ja Rumeenia 0,1 mln, Kolumbia, Honduras ja Saksamaa 0,05 mln.

 • Muundkultuuride kasvatajaid oli maailmas üle 8 miljoni. Mullu kasvas nende arv üle miljoni võrra.

 • Tähtsamad muundkultuurid: soja, mais, rüps, raps ja puuvill.

 • Soja kasvatusala on 60% geneetiliselt muundatud taimede kasvatusalast.

 • Arvestatud on põldudega, kus kasvas GM taimi põllusaaduste müügiks

Geneetiliselt muundatud toit on tekitamas järjest rohkem eriarvamusi.

Riia hotellis "Latvija" toimus mai lõpus USA õigusteaduse doktori Steven Drukeri pressikonverents, milles osalesid esindajad kolmest Balti riigist. Steven Druker rääkis hiljuti ilmunud USA Toidu- ja Ravimiameti (FDA) dokumentidest. Selgub, et aastatel 1990-1992 tuli suurem osa selle organisatsiooni ekspertidest järeldusele, et geneetiliselt muundatud (GM) toit erineb toidust, mida toodetakse tavalise sordiaretuse teel saadud taimedest, ja et insenergeneetilisi tooteid tuleb põhjalikult kontrollida tõestamaks nende ohutust.

Alates president Reagani võimulolekust on Valge Maja avaldanud pidevat survet FDA-le ja teistele organisatsioonidele, et soodustada USA biotehnoloogiamajanduse kiiret arengut. Selle tulemusena on FDA ignoreerinud oma ekspertide järeldusi ja ei teosta vajalikke toksikoloogilisi uuringuid, et tõestada GM toidu ohutust. Vaatamata sellele on USA valitsus pidevalt väitnud, et GM toit on täiesti ohutu. Drukeri sõnul on selline poliitika suurim rahuajal toime pandud kuritegu.

GMi pärast kohtusse

Druker koos 9 teadlase ja 12 usuõpetlasega on algatanud FDA vastu kohtuprotsessi. Teadlaste hulgas on professor Philip Regal, Ameerika üks tunnustatuim taimeteadlane, kes kasutab geenitehnoloogia meetodeid oma töös ning teised tuntud selle ala spetsialistid. Nad süüdistavad FDA-d selles, et ta laseb turule testimata ja vastavalt märgistamata toiduaineid ning ei täida talle pandud kohustusi kaitsta rahva tervist ning anda õiget teavet toidu kohta.

Seoses selle protsessiga on kohtule teinud avalduse ka tuntud inglise teadlane Richard Lacey, kel on doktorikraad geneetika alal ning kes on toidu ohutuse ekspert. 1989.a selgitas ta teadusajakirjas "Food Microbiology", missugust ohtu lehmadele võib kujutada tapamajajäätmetest valmistatud loomasööt. See oli hiljem Inglismaal puhkenud hullulehmatõve epideemia esimene ennustus. Ühendatud Kuningriikide valitsus ei reageerinud sellele hoiatusele õigel ajal.

Oma kohtuavalduses seletab Richard Lacey, et võõraste geenide kunstlik lisamine geenitehnoloogia meetodite abil häirib tugevalt raku päriliku materjali funktsiooni. Selle tagajärjel tekivad peremeesorganismis uued ained, mis võivad olla toksilised või tekitavad allergiat. Selliseid uusi aineid ei teki tavalise sordiaretuse teel saadud taimedes, mis on seepärast ohutud. GM toidu kohta ei saa sama öelda enne, kui pole läbi viidud põhjalikke toksikoloogilisi teste.

GM toitude osakaal USA lettidel 70 %

Ükski turul olev GM toiduaine pole läbinud vajalikku toksikoloogilist kontrolli, kuna FDA käsitleb insenergeneetiliste meetoditega geeni lisamist taimesse samaväärsena ristamise teel toimuva geenide vahetamisega. Ameerikas pole ka kohustuslik GM toitude märgistamine. Tavaameeriklane ei teagi, et ta tarbib iga päev geneetiliselt muundatud toitu, mille osakaal on ameerika toidukaupluste lettidel ligi 70 %.

Kuigi Euroopa Liidu riikides näeb seadus ette geneetiliselt muundatud toidu märgistamist, ei saa tarbija ka siin vältida võimalikku ohtu, mis on seotud toidu geneetilise muundamisega. Praegu pole mingeid piiranguid GM põllusaaduste kasutamisele loomasöödas. Kui GM taimedes on väikestes kogustes toksilisi aineid, selgitas Druker, siis need satuvad söödaga loomaorganismi ja võivad seal kuhjuda. Sellised loomasaadused on veel ohtlikumad kui GM taimed.

Druker hoiatas GM toidu leviku eest Balti riikides ning avaldas arvamust, et Euroopas on veel võimalik peatada seda protsessi.

Oht inimese tervisele ja keskkonnale

Viimasel ajal on paljud organisatsioonid ning teadlaste ühendused välja astunud GM toidu vastu. Avalikus kirjas maailma kõigi riikide valitsustele kutsuvad 310 teadlast 36 riigist üles peatama GM toidu kasutamist. Selles pöördumises on selgitatud, et GM toit teenib ainult biotehnoloogia korporatsioonide huve ja on inimestele kahjulik. Suurem osa praegu kasvatatavaid GM põllukultuure on tehtud vastupidavaks herbitsiididele, mida toodavad samad korporatsioonid, kes on taimed geneetiliselt modifitseerinud. Teise iseloomulikuma GM taimede rühma puhul on Bt-toksiini geeni lisamisega muudetud nende taimed putukatele mürgiseks eesmärgiga tappa taimekahjureid. Sellega on loodetud saavutada nende põllukultuuride suuremat saagikust. 1999.a uurisid USA ülikoolid 8200 põldu, kus kasvatati GM herbitsiidile vastupidavat sojauba. Selgus, et nende saak oli 6,7 % väiksem ning neid töödeldi 2 kuni 5 korda suurema herbitsiidide kogusega kui geneetiliselt modifitseerimata sojasorte.

Biotehnoloogia korporatsioonid, kes on huvitatud GM põllukultuuride kasutamisele võtmisest, on väitnud, et see aitab lahendada näljaprobleemi maailmas. See väide võib eksitada neid, kes pole teadlikud toiduainete ressursside olukorrast ja nälja põhjustest maailmas. ÜRO Toiduprogrammi andmetel on praegune toidutootmine 1,5 korda suurem, kui on vaja, et toita ära maailma rahvastik. Viimase 40 aasta jooksul on maailma elanike arv kasvanud 90 % võrra. Samal ajal on toidu tootmine ühe inimese kohta kasvanud 25 %. Vaatamata sellele nälgib üks miljard maailma elanikkonnast. Põhjused on sotsiaalsed, aga mitte toidunappus.

Ettearvamatud tagajärjed

Biotehnoloogia korporatsioonid patendivad GM põllukultuure, et hoida oma kontrolli all põllumajandustootmist. On välja töötatud geenitehnoloogia, mis muudab saagist saadud seemned idanemisvõimetuiks. See sunnib põlluharijaid igal aastal ostma uusi seemneid ja viib tootmise monopoliseerimisele ja sotsiaalsete probleemide suurenemisele.

Võõrgeenide kunstlik lisamine taimesse insenergeneetiliste meetodite abil uute põllukultuurivormide saamiseks erineb oluliselt tavalisest sordiaretusest. Geenidega manipuleerimise tagajärjel võivad taimes tekkida ettearvamatult uued ained, mis võivad olla toksilised, allergiat tekitavad või teistmoodi kahjulikud. See on nüüd hästi tõestatut teaduslik fakt. Kuid vaatamata sellele pole ükski siiamaani turule jõudnud GM toiduaine läbinud vastavat toksikoloogilist kontrolli ja sellega on seatud ohtu nende toiduainete tarbijad.

GM organismid võivad tõsiselt kahjustada keskkonda, mida tõenäoliselt pole võimalik parandada. Mõnede GM organismidega seonduvaid ohte on tunnistanud ka USA ja Suurbritannia valitsused. Suurbritannia Põllumajandus-, Kalandus- ja Toiduaineteministeerium on jõudnud järeldusele, et GM taimede ja nende õietolmu sattumine väljapoole põldu on vältimatu. See on juba põhjustanud herbitsiididele vastupidavate umbrohtude tekkimist. Suurbritannia valitsuse tellitud uurimised on näidanud, et erinevatele herbitsiididele vastupidavate GM rapsi vormide kasvatamine kõrvuti olevatel põldudel on põhjustanud mitmele herbitsiidile vastupidava rapsi hübriidi teket. Samuti on leitud, et põldudel, kus on kasvatatud Bt-toksiini geeniga GM taimi, on arenenud Bt-toksiini suhtes mittetundlikud taimekahjurid.

Taimede muundamisel geenitehnoloogia abil koos soovitud tunnust kodeeriva geeniga lisatakse alati ka geneetilist materjali, mis pärineb patogeensetest viirustest või teistest parasiitidest, ning bakteritest ja teistest organismidest. Nende hulgas on ka bakteri antibiootikumi resistentsuse geen, mis teeb baktereid mittetundlikuks antibiootikumi suhtes. Sellise geneetilise materjali ülekande tagajärjel võib antibiootikumi resistentsuse geen levida haigustekitavatele pisikutele, võivad tekkida uued patogeensed viirused ja bakterid. See võib esile kutsuda ka mutatsioone, mis põhjustavad vähi arengut imetajate rakkudes. Ka inimese suuõõnes ja hingamisteedes on baktereid, mis on võimelised lisama oma päriliku aine juurde keskkonnas olevaid DNA fragmente, mis sisaldavad antibiootikumi resistentsuse geene. Seoses sellega on Briti Meditsiini Ühing 1999.a üles kutsunud kehtestama moratooriumi GM organismide keskkonda viimisele seniks, kuni pole läbi viidud uurimistööd uute allergeenide, antibiootikumi resistentsuse geenide ja transgeense DNA kohta.

Lootes saada kiiret majanduslikku kasu, alahindavad valitsused ohtu, mis on seotud biotehnoloogia kiire rakendamisega tootmisse, ning pole senini reageerinud eespool mainitud pöördumistele.

GENNADI KOBZAR,
bioloogiakandidaat   

Mati Koppel, Jõgeva Sordiaretuse Instituudi direktor

Minu esimene kokkupuude geneetiliselt muundatud taimedega pärineb 1991. a augustist, kui  Rootsis Svalöfi sordiaretusfirmas praktikal viibides tuli koristada ühte teistest eraldi paiknevat, suhteliselt väikest kartulikatset. Kui pärisime katse sisu kohta, selgitati, et tegu on kartuliga, milles on geneetiliselt muudetud tärklise koostist ja katse eesmärk on uurida õietolmu ülekandumise võimalusi tavakartuli ja geneetiliselt muundatud kartuli vahel.

Sellest ajast peale olen tundnud huvi selle vastu, mida maailmas tehakse taimede geneetilise muundamise vallas. Olen püüdnud olla kursis põhiliste suundumuste ja saavutuste, edusammude ja probleemidega. Oma teadmisi olen täiendanud põhjamaade sordiaretajate sellealastel kursustel, rahvusvahelistel teadusseminaridel ja konverentsidel ning erialast teaduskirjandust lugedes. Lisades siia juurde Tartu Ülikoolis omandatud bioloogihariduse, kahekümneaastase staaži sordiaretajana ja osalemise molekulaargeneetika kursustel, usun ennast piisavalt täpselt aru saavat, mida kujutavad endast geneetiline muundamine ja seeläbi saadavad transgeensed taimed ning kuidas GMO-d keskkonnas käituvad. Sellisele hariduspagasile toetudes võin oma geneetiliselt muundatud taimede alaseid teadmisi hinnata keskmisest tunduvalt kõrgemaks.

Tänases meedias on GMO-temaatika väga aktuaalne, kahjuks aga suures osas  väga ühekülgselt käsitletud teema. Ühel pool on väga veendunud GMO-vastased, kes on igasuguse GMO vastu, tuues argumentideks kohati utoopilisena tunduvaid võimalikke ohte inimeste tervisele või loodusele, või siis omistades GMO-dele neil tegelikult puuduvaid negatiivseid omadusi. Teisel poolel on tulihingelised pooldajad, kes näevad GMO-des ainulahendust maailma päästmisel näljahädadest ja viletsusest ning ainuvõimalust põllumajanduse arenguks. Ka mitmed Eesti põllumehed näevad geneetiliselt muundatud sortide kasvatamises olulist majandusliku tulu suurendamise võimalust, andmata endale aru, et siiani ei ole aretatud ühtegi meie tingimustesse sobivat, siin saagikuselt teiste sortidega võrreldavat GMO sorti.

GMO sortidele kaldutakse omistama ka liigseid positiivseid omadusi, arvestamata seda, et iseenesest ei saa muutuda ükski tunnus, GMO sortidel muutuvad ainul need omadused, mida muudetakse geneetilise transformeerimisega. Ühtegi senistest arvestatavalt saagikamat või haiguskindlamat GMO sorti siiani loodud ei ole.

Piisavate erialateadmisteta inimesed kas kuulavad ja lähevad kaasa ühega äärmustest või jäävad ükskõikseks. Eestikeelset infot, mis käsitleb üheaegselt nii GMO-de positiivseid kui ka negatiivseid omadusi, kohtab vähe, sellest vähesestki ei osata sageli tõelist sõnumit välja lugeda.

1996. a esitati taotlus artikli alguses mainitud kartulikatses kasutatud sordi EH92-527-1 turule lubamiseks. Alles käesolevaks aastaks, kümme aastat hiljem, on jõutud loa menetlemise lõppjärku. Vahepealsed aastad on kulunud täiendavate uuringute ja katsete tegemiseks, et tõestada selle sordi ohutust inimtervisele ja looduskeskkonnale kõikvõimalikest aspektidest lähtudes. Ligikaudu viieteistkümne aasta pikkuse põhjaliku töö käigus ei ole suudetud sel kartulisordil leida ühtegi kahjulikku mõju.

Ka kõik teised geneetiliselt muundatud taimesordid läbivad sama pika ja põhjaliku katsete tsükli. Teades, millisel moel on kartulit transformeeritud, ei saa ka teoreetiliselt ühegi negatiivse mõju olemasolu eeldada. Samas ei ole sellel kartulil, mis on spetsiaalselt aretatud tärklisetööstuse jaoks, mingit väärtust ja kasutusotstarvet Eestis, kus tärklisetööstus puudub. Seega – meie tingimustes täiesti ohutu ja samas ka täiesti kasutu sort. Ma ei näe põhjusi, miks seda sorti ei võiks kasvatada suurte tärklisetööstuste tooraineks, kus tulenevalt muudetud tärklisekoostisest on võimalik luua täiesti uute tehniliste omadustega tooteid. Samas ei näe ma põhjust, miks keegi peaks seda sorti Eestis kasvatama hakkama, sest toidukartulina ei ole sel mingeid eeliseid olemasolevate sortide ees. Kasvatamine tooks kaasa ainult seemnemugulate kõrgema hinna ja rangelt reguleeritud kasvatamisnõuded.

Samamoodi on Eestis kasutud kõik geneetilise muundamisega kahjurikindlaiks muudetud sordid. Seda põhjusel, et meil ei esine ühtegi taimekahjurit niivõrd massiliselt, et sellealaste GMO sortide kasvatamine ennast ära tasuks.

Oluline on aru saada, et võimalikud ohud ei kaasne mitte geneetilise muundamise tehnoloogiaga, vaid sellega, milliseid tunnuseid kandvaid geene üle kantakse ja milliste kultuuridega tegeldakse.

Teise näitena kasutaksin Austraalia firmas Florigen loodud sinise õievärviga nelki, mille turulelubamise taotlust parasjagu EL liikmesriikides arutatakse. Sellesse nelki on ülekantud sinist õievärvi, mille tagavad kaks petuuniast isoleeritud geeni, lisaks on sisestatud tubakataimest pärinev looduslikku herbitsiiditolerantsust tagav geen. Ühegi loogika kohaselt ei saaks petuunias ja tubakas olemasolevad kahjutud geenid muutuda nelgitaimes ohtlikeks ja kahjulikeks.

GMO-vastased ütlevad, et meil ei ole seda vaja, sest see on GMO! Aga kuidas meile meeldiks kui kõik lilled oleksid ühte värvi, kas rohelised, valged või punased? Ega vist meeldikski. Ma ei oska sinist nelgisorti kuidagi kahjulikuks pidada, küll aga meie lillevalikut rikastavaks. Küllap tunneksid paljud niisuguse kingituse saajad omapärasest sinisest lilleõiest suurt rõõmu.

Üheks maailmas laialdasemalt kasvatatavaks GMO-kultuuriks on herbitsiiditolerantne raps, mida kasvatatakse suhteliselt suurtel pindadel USAs ja Kanadas. Üldhävitava toimega herbitsiidile tolerantset rapsi hinnatakse Euroopas aga potentsiaalseid keskkonnaprobleeme tekitavaks kultuuriks. Potentsiaalne oht peitub rapsiseemnete kerges varisemises ja võimalikus ristumises looduslike ristõieliste umbrohtudega. Varisenud rapsiseemned säilivad mullas idanemisvõimelistena mitu aastat, tärganud taimed võivad seemneid anda ja pikendada herbitsiidiresistentse rapsipopulatsiooni säilimist veelgi. Võimalikul ristumisel umbrohtudega omandavad ka need herbitsiidiresistentsuse. Herbitsiiditolerantsete rapsi- ja umbrohutaimede esinemine seab meid võimaliku keskkonnaohu ja suurte probleemide ette umbrohutõrjel. Seetõttu ei peeta Euroopas herbitsiidiresistentse rapsi kasvatamist võimalikuks.

Isegi juhul, kui kasvõi üks rapsikasvataja Eestis hangiks endale mingil moel GMO-rapsi seemet, seaks ta nii enda kui ka teised rapsikasvatajad suurte majanduslike ohtude ette. GMO-desse negatiivselt suhtujad võivad algatada boikotikampaania kogu Eesti taimeõlitööstuse suhtes. Tulemuseks võivad olla suured kogused realiseerimata toodangut ning järgnevad suuremahulised kallid analüüsid tõestamaks, et ühtegi GMO-d enam ei esine.

Niisuguses olukorras olid Ameerika kartulikasvatajad, kes kasvatasid 1990-ndate lõpus Monsanto geneetiliselt kahjuri- ja viiruskindlaiks muudetud kartulisorte. Tulenevalt tarbijate negatiivsest suhtumisest GMO-toitu, keeldusid kiirtoiduketid selliseid kartuleid ostmast, nii jäid kasvatajatel tuhanded tonnid kartulit müümata. Lõpptulemusena lõpetati GMO-kartulite kasvatamine täielikult.

Usun, et me ei tohiks üdini olla geneetilise muundamise vastu. Nii võime me muuta raskeks, kui mitte võimatuks tulevikus loodavate, meie tingimustes tulutoovate transgeensete taimesortide aretamise.

Praeguseks ei ole geneetilise muundamisega loodud ühtegi sorti, mille kasvatamine oleks majanduslikult tulusam senini Eestis kasvatatavatest sortidest. Seetõttu ei ole põhjust GMO-sortide kasvatamist alustada.

Seni, kui suur osa Euroopa tarbijatest on GMO vastu, ei tohiks me GMO-de kasvatamist alustada. GMO-vabad piirkonnad ja seal kasvatatud toit võiksid olla mitte mahajäänud majanduse tundemärk vaid tunnused puhtast ja säästlikust majandamisest, et seeläbi suurendada turistide ja tarbijate huvi Eesti ja siinse toidu vastu.