Põllumajandustoetused ei järgi Euroopa Liidu aluspõhimõtet – liikmesriikide solidaarsust

2004. aastast kuulume Euroopa Liitu ning oleme võtnud teiste liikmesriikidega võrdväärsed kohustused keskkonnahoiuks ja elanike toiduga kindlustamiseks. Ühine põllumajanduspoliitika (ÜPP – CAP) rõhutab üheselt, et see on ELi ühine poliitika, mille sisuks on liikmete võrdne kohtlemine. Alates liitumisest on meie põllumajandus saanud ELi toetusi, mis paraku on aga mitmeid kordi väiksemad vanade liikmesriikidega võrreldes. Liitumislepingust tulenevad toetuste kujundamise alustingimused – referentstasemed – on täna hoopis teised, mis lepingut sõlmides. ÜPP toetused on tõhusalt aidanud põllumehi konkurentsivõime tõstmisel. Need ei ole läinud põllumehe taskusse vaid on jaotunud rahvamajanduse erinevate sektorite vahel ja turukriiside puhul aidanud säilitada tootmist.

Tänaseks on turud nii ELis kui terves maailmas ühtlustunud – nii sisendite ostul kui toidutoorme müügil on hinnad kõikjal pea samad, kuid toetustasemed on erinevad. Otsetoetuste tase 2010. aastal oli: EL 27 keskmine 260, Eestis 87 ja näiteks Holland 470 ja Saksamaa 342 eurot hektari kohta.

Suured lootused toetustingimuste võrdsustumiseks on seotud ELi uue eelarveperioodiga, mille raames ootame olulisi muudatusi otsetoetuste ühtlustamisel. Paraku ei vastanud Euroopa Komisjoni poolt 26. juunil avaldatu meie ootustele. Selles kavas soovitakse luua uus üleminekuperiood, kus alla 90% EL 27 keskmisest otsetoetuse tasemest olevad riigid jõuaksid perioodil 2014–2020 vaid 30% võrra lähemale EL 27 keskmisele toetustasemele. See ettepanek on vastuolus komisjoni ja Euroopa Parlamendi seniste lubadustega muuta põllumajanduse otsetoetuste süsteem liikmesriikides võrdsemaks.

Ei saa ka nõustuda pakutud tempoga toetuste õiglasemaks muutmisel. Ebavõrdsuse jätkumine annab valusa hoobi meie toidutoorme tootmisele, kuna konkurentsitingimuste erinevuse tõttu kujuneb Eestis põllumajanduse jätkusuutlikkus senises mitmekesisuses küsitavaks. Nii põllumeestel kui toidutarbijatel läheb üha raskemaks arusaamine “ühisest” põllumajanduspoliitikast ja solidaarsusest ühenduse liikmesriikide vahel.

Eesti põllumajandus on EL liikmesriigina viimastel aastatel märkimisväärselt investeerinud, aga seda mitte toetuste, vaid laenukoormuse suurenemise arvel. Otsetoetuste tõus on vajalik just pikemaaajalise majandusliku jätkusuutlikkuse mõttes. Liitumine ühendusega tekitas optimismi ja riskivalmiduse, kuid ei loonud olukorda normaalseks investeerimiseks, milleks ongi vaja otsetoetuste taseme tõus vähemalt ELi keskmisele tasemele.

Toiduainete hinnad Eestis on pajude artiklite osas juba kõrgemad kui ELi vanades liikmesriikides. Hinnad võivad veelgi tõusta, kui toetustasemed ei võrdsustu, sest nii väetised kui kütus lähevad järjest kallimaks. Vanades ühenduse liikmesriikides aitavad suuremad toetused ohjata toiduainete hinnatõusu.

Eesti põllumehed, arvestades Euroopa liikmesriikide majanduslikke ja kultuurilisi erinevusi ning panust ühenduse eelarvesse, ei taotle praegu veel otsetoetuste täielikku võrdsustamist. Nõuame, et toetused liikmesriikides, kus need on alla EL keskmise, sh Eestis, jõuaksid keskmisele tasemele kahe aasta jooksul uue eelarveperioodi algusest arvates. See on hädatarvilik investeeringute tegemiseks tootmise kaasajastamiseks, laenude teenendamiseks, keskkonnanõuete täitmiseks ning toiduainete hinnatõus stabiliseerimiseks. Eesti põllumees soovib olla teiste liikmesriikide põllumeestega võrdväärne peremees omal maal.

Kutsume Eesti ajakirjandust, toidutarbijaid, valitsust ja riigikogu avama diskussiooni põllumajandustoetuste teemadel ning teadustama selle tulemustest Brüsseli otsustajaid. Meie pea- ja rahandusminister peavad lõpuni kaitsma Eesti põllumeeste huve ega tohi nõustuda Euroopa Komisjoni praeguste seisukohtadega eelarve kujundamisel.

Pöördume ka teiste uute liikmesriikide põllumeeste keskorganisatsioonide ja Euroopa põllumeeste keskorganisatsiooni COPA-COGEGA poole palvega leida neis küsimustes ühine keel ning esitada Euroopa Parlamendile ja komisjonile ettepanek toetuste õiglasemaks kujundamiseks.

Eesti Põllumeeste Keskliidu liikmed toodavad ligi 80% Eesti toidutoormest.

Juhan Särgava

EPK president

Karusloomakasvatus Järvamaa Kutsehariduskeskuses

Järvamaa Kutsehariduskeskus alustab karusloomakasvatuse eriala  õppega töötavale inimestele. Õppeaeg  1 aasta.

Vastuvõtutingimuseks on varem omandatud põhi- või keskharidus.

Õppetöö toimub paindliku õppe vormis, keskmiselt  4-5 päevaste tsüklitena, ühel kuni kahel korral kuus ning sessioonidevahelisel ajal iseseisvalt ennast täiendades.

Õppetöö toimub  Särevere õppekohas, põllumajanduse (karusloomakasvatus) õppekava kohaselt. Õppe raames omandatakse karusloomakasvatusalased teadmised. Lisaks omandatakse põhiteadmisi majandusest ja ettevõtlusest, mis loovad eeldusi paremaks majandamiseks.